Postitus #2
Raivo Voit – ühe Eesti mehe elu, mis väärib mäletamist
See on lugu mehest, kelle elutee kulgeb läbi nõukogudeaegse lapsepõlve, sportliku sihikindluse, tööstusliku tippjuhtimise ja isikliku küpsemise – ning lõpeb mitte võidu fanfaari,
vaid vaikselt tõdetud tarkusega: „Töö võib oodata, pere mitte.”
Raivo Voit sündis 14. veebruaril 1962 Türil, ajastul, mil Eestimaa linnade ja külade kohale
laotus veel sõjajärgse vaikuse loor. Ta tuli siia maailma kui vaikne vaatleja, ent juba varakult
oli selge – see poiss ei jää lihtsalt pealtvaatajaks. Kui kolmeaastasena juhtus lasteaias „õnnetus“, ei hakanud ta kedagi kutsuma ega nutma. Ta läks ise koju, pesi end puhtaks, pani puhtad riided selga ja tuli tagasi. See lihtne lugu räägib rohkem kui tuhat sõna – sellest, millist iseseisvust ja vastutust Raivo kandis juba siis, kui teised alles õppisid saapaid jalga
panema.
Liikumises sündinud ja sporti sisse ahminud noormees
Raivo lapsepõlv möödus Säreveres ja Lokutas – seal, kus kruusateed ja vaikelu karastasid noore poisi mõttemaailma. Ta õppis varakult läbi spordi, et elu ei kingi midagi – kõik tuleb ise
välja teenida. Koolis tõmbas teda kõige rohkem kehaline kasvatus. Ta oli see poiss, kes jäi pärast tunde staadionile, kes hüppas teivast kõrgemale, kui keegi oodata oskas. Leonard
Soob, tema treener ja hilisem eluline eeskuju, ütles kord: „See poiss ei tee lärmi, aga kui sihivõtab, siis läheb lõpuni.“ Kergejõustik – spordiala, kus ei ole võimalik teeselda. Iga sentimeeter, iga sekund ja iga hingetõmme peegeldab inimese tegelikku sisu. Raivo jaoks oli sport enesekasvatuse vorm. Mitte ainult võitmiseks, vaid õppimiseks, kuidas saada oma tahte peremeheks. Ja see teadmine jäi temaga – isegi siis, kui ta enam staadionil ei jooksnud, vaid juhtis mitmekümne
miljoni suuruseid ettevõtmisi.
Valikute ristteel: mehaanikateaduskond ja Tallinna ühikaelu
Kui keskkooli lõpetamise aeg kätte jõudis, seisis Raivo kahe tee vahel – kehakultuur või mehaanika. Esmapilgul tundub nagu kontrast: keha või masin. Aga tema valis mehaanika, sest mõistis, et hingestatud töö ei pea toimuma ainult spordiväljakul. Tallinna Polütehniline
Instituut, ühiselamu, sõprus ja naer ühikatoas, kus esimesena vetsu läinud tegi arve – see kõik oli tema elukooli osa. TPI aeg oli lõbus, aus ja toekas. Nagu Raivo isegi – inimene, kes maksis arve ära, isegi kui
polnud kord temal. Mees, kes ei põgenenud, kui oli vaja vastutada. Temast ei saanud lihtsalt mehaanikainsener – temast sai mees, kellele võis toetuda.
Töö, mis polnud kunagi vaid töö
Raivo töökäik algas Flora-AMOS osakonnas, kus ta töötas tootmisliinide arendamise kallal. 1987. aastal ülendati ta osakonna asetäitjaks ja juba kahe aasta pärast usaldati talle värvitehase juhtimine. Kui keegi küsib, mis tunne on juhtida tehast, vastutada sadade inimeste, miljonite kroonide ja pikkade päevade eest, siis Raivo vastus ei tule numbrites – vaid pilgus, mis ütleb: „Ma ei jooksnud kunagi peitu, kui oli vaja tööd teha.“
Isiklik elu, mis ei olnud kunagi sirgjooneline
Raivo elu ei olnud ainult sirgjooneline karjääriredel. Ta armastas. Korduvalt. Ja iga kord päriselt. Siiri, Anu, lapsed. Tema südame sees ei olnud keerulisi matemaatilisi valemeid, vaid tunded, mida ta vahel ei osanud kohe juhtida. Ta tunnistab ausalt: „Ma keetsin supi kokku ja pidin ise ära sööma.“ Aga just see ausus – mitte täiuslikkus – teeb temast mehe, keda austada.
Värvide aeg – 1990ndate torm, Ukraina ja tasakaal
Kui Eesti vabariik taas iseendaks sai, oli Raivo just saanud värvitehase direktoriks. Aasta oli 1991. Flora ja Soome Tikkurila vahel loodud ühisettevõte vajas meest, kes ei pelga ebatäiuslikku süsteemi ega karda eesti moodi „üle aia“ mõtlemist. Raivost sai see mees. Esialgu joonistas ta masinaid. Hiljem joonistas ta suundi. Juhtis meeskondi, lõi süsteeme, tõi turule uusi lahendusi. Tema töölaualt käisid läbi värvid, lahustid ja inimesed.
aastal saadeti ta pooleks aastaks Soome, Tikkurila OY värvitootmise juhtimist ja kogemusi omandama.
Aastad 1990 kuni 2012 olid kiired ja töised. 1992–2004 juhtis ta Tikkurila Eesti värviäri. 1995. aastal lansseeriti Balti turul bränd Vivacolor, mis tänavu tähistab kolmekümnendat juubelit ja mida ta nimetab oma elutööks. 2004. aastal suunati ta Tikkurila Ukrainat käivitama ja juba 2006. aastal Venemaale Tikkurila Groupi nelja suurt investeeringut vedama. Kuuskümmend miljonit eurot, lõputud läbirääkimised, korruptsioon hingamas igal sammul kuklasse. Algul isegi jalad värisesid, aga ainult algul. Need aastad andsid talle kindlustunde, et ta suudab – ka siis, kui kõik tundub võõras. Ja ka siis, kui lõpuks osad projektid katki jäid, ütles ta, et elu ei ole eksimus, vaid õppetund. Selle kõige sees jäi Raivo alati inimeseks, kes ei istunud juhtkonna klaastornis, vaid astus ka ise tehase põrandale. Ta uskus, et juhina ei piisa teadmistest – tuleb olla kohal. Ise. Näha, kuulata ja kui vaja, siis ka parandada. Aga isegi tugevaim tamm võib vajada juurtele puhkust.
Tervis, mis pani elu teise valguse alla
2015.aasta detsembris tuli südameoperatsioon. See, mis oli varem olnud raudne – võitluslik vaim, piiritu energia, soov kõigega hakkama saada – pidi astuma sammu tagasi. Mitte nõrkusest, vaid tarkusest. Tänaseks, olles 63-aastane, naudib Raivo rohkem avarust kui kontrolli. Ta reisib meelsasti – mitte ainult uute paikade pärast või, et reisida nii paljudes riikides kui on ta vanus, vaid ka selleks, et end lahti harutada päevakavast, mis kunagi ei andnud järele. Ja kuigi ta ise enam ei võistle, on sport jäänud tema maailmas kesksele kohale. Raivo toetab noortesporti sponsorlusega, usus, et kõige püsivamad väärtused sünnivad liikumises ja pingutuses ja soovis toetada kodukohas Türil potentsiaaliga sportlasi kellel võimalus suure visaduse ja tööga saada maailmameistriks. . „Töö ei tohiks tulla pere arvelt,“ ütleb ta nüüd. Mitte manitsedes, vaid kogemuse pealt. Mees, kes oli ehitanud üles terved ettevõtted, õppis uuesti, kuidas olla lihtsalt isa. Vanaisa. Inimene, kelle kohalolek on kingitus, mitte eeldus.
Raivo elu – nagu tamm, mille ümber kasvab aeg
Raivo elu meenutab tamme – tugevat, lihtsat, aegadele vastupidavat. Tüve sees on armid, oksad on murtud ja kasvanud, aga ta seisab. Mitte uhkeldades, vaid kindlalt. Kui keegi tema lastest, lastelastest või kolleegidest küsib kunagi: „Milline inimene oli Raivo?“, siis ei vasta nad CV või ametinimetusega. Nad ütlevad: ta oli aus. Ta ei teinud lärmi, aga tegi ära. Ta oli meie karu – jonnakalt sihikindel. Ja see ongi elu, mis väärib mäletamist.
