Postitus #1
Ly Kärner – ühe Eesti naise elu, mis väärib mäletamist
See on lugu inimesest, kelle elust valminud dokumentaalfilm esilinastub augusti kolmandal nädalal. Lugu, mis räägib meile nii ajast kui ka inimesest selle sees.
Kokkuhoidlikkus, loovus ja naer
“Kui seda ütlen, siis läheb suu suhkrumaitset täis,” ütleb Ly Kärner, kui räägib uhkusest olla vana-vanaema. Tema elu lugu ei ole lihtsalt isiklik mälestus – see on killuke meie rahva ajaloost.
Ly Kärner sündis 1952. aastal Äntu külas Kiltsi küla nõukogu piirkonnas, Rakvere lähistel. Lapsepõlv kulges ajastul, mil Eestimaa maastikul ja inimeste eludes heljus veel sõjajärgsete aastakümnete vaikne varjutoon. Kuid Ly ei meenuta seda aega üksnes raskuste kaudu. Tema lugu on soe, täis huumorit, loovust ja pereväärtusi, mis püsisid muutuvate aegade kiuste.
Ly kasvas üles keskkonnas, kus elu oli napp, kuid süda soe. Lapsepõlv oli nappide võimalustega, kuid täis soojust ja loovust. Alles keskooli lõpetamise ajaks sai Ly endale esimese poest ostetud kleidi – enne seda tuli kõik riided ise õmmelda või teiste käest saada. Koolitee viis teda turbaraba keskusesse ja hiljem Aruküla alevist, kus laulmine ja joonistamine andsid kindlust ja inspiratsiooni. Üks vana matemaatikaõpetaja aitas tal mõista, et teadmised on eluks vajalik tööriist. Sama õpetaja märkis ka, et Ly käekiri ei olnud sugugi nii halb, nagu ta oli arvanud – eriti arvestades, et ta oli pidanud paremakäeliseks ümber õppima, kuigi loomult oli vasakukäeline.
Otsingud, kutsumus ja kutse köögikunsti juurde
Pärast 8. klassi seisis Ly ristteel. Ema soovitusel proovis ta esmalt meieri teed, kuid saatusel olid omad plaanid. Piima lõhn viis ta hoopis kokaametini – üks sule tõmme muutis suunda. Ent see suund osutus õigeks. Gloria restoran, Olümpia hotell- 1970-1980ndad. Eesti taasisieseisvumisel legendaarne Herne tennisekeskuse kohvik-baar, moodne Marbo kohvik Talleksi majas Mustamäel. Tema töö kokana oli ka kodu vundamendiks: perel ei olnud kunagi toidupuudust ja ta suutis toidu kaudu kaubelda vajalikke asju ka rasketel aegadel.
Armastus, mis tantsus algas
Ly elu armastus, Andres, tuli tema ellu teismeliseeas – üks ühine tants Raasiku peol ja elu sai suuna. Abielluti 1972. aastal, kui Ly oli vaid 20. 1973. aastal sündis esimene tütar Killu ja 1976. aastal Kristel. Kodune kasvatus põhines usaldusel, austusel ja kristlikel väärtustel. Pereõhtud tähendasid raamatuid, jutustamisi ja loovust, kus isegi oma keel sai mängitud – “pi-keel”, kus silpide vahele pandi „pi“, oli üks vahva trikk ühises suhtlemises.
Naine ajas ja ajaloos
Ly elu peegeldab Eesti lähiajalugu. Tema isa oli Siberist naasnud, pere oli seotud küüditamiste, sõdade ja keeruliste perekonnastruktuuridega. Nõukogude aeg tõi propagandat, parteikuulekust ja süsteemseid pettumusi – kuid Ly kasvas nende keskel omaette tugevaks naiseks, kes mõistis, millal tuleb iseenda eest seista.
Malevad, komsomol, kokkutulekud ja hilisem arusaam süsteemi ebaõiglusest kujundasid tema maailmavaadet. Ta teadis: ausus ja inimlikkus ei sõltu riigikorrast.
Pärimus, mis elab edasi
Ly Kärneri elu on ehe näide sellest, kuidas üks elu võib kanda endas terve põlvkonna lugu. Tema isiklikud valikud, töökus ja armastus pere vastu on andnud tuge järgmistele põlvedele. Nüüd, olles vana-vanaema, seisab ta justkui silla peal – mineviku, oleviku ja tuleviku vahel.
Lõpetuseks: mida õpetab meile Ly Kärneri elu?
Et lihtsus, kokkuhoid ja loovus on väärtused, mis kannavad põlvest põlve.
Et armastus, mis algab tantsupõrandal, võib kesta elu lõpuni – ja kanda uusi põlvkondi.
et pere, mälestused ja mälestuste talletamine on hindamatud.
Ly elukäik – alates lapsepõlvest, mil tuli riideid ümber teha ja unistada esimesest poekleidist, kuni pühendumiseni kokakunstile ja pere hoidmisele – on kirjutatud lihtsuse, siiruse ja visaduse keeles. See on elulugu, mille peatükid räägivad tasakaalust, vaiksetest valikutest ja hoolivusest, mis kestab põlvest põlve.
